Stabiilse anorgaanilise skeleti struktuuriga metalloksiididel on sageli äärmiselt pikk eluiga, kuid nende suhteliselt suure molekulmassi tõttu on erivõimsus üldiselt madal ja turustamise vajadusi on raske rahuldada.
Orgaaniliste anoodimaterjalide suurim omadus on madal hind ja mitmekesine struktuur, kuid probleeme on endiselt palju, sealhulgas: madal esimese ahela kulonide efektiivsus, polarisatsiooniprobleemid tsükli ajal, madal elektronjuhtivus, orgaaniliste molekulide lahustumine elektrolüütides ja nii edasi. Üldiselt on orgaaniliste naatriumioonakude väljatöötamisel suur potentsiaal, kuid praegune selliste materjalide uurimine on alles lapsekingades.
Konversiooni- ja legeerimisreaktsioonil põhinevate anoodmaterjalide suurim probleem on see, et tohutu mahumuutus naatriumi eemaldamise protsessis viib aktiivse materjali pulbrini, mille tulemuseks on kiire võimsuse vähenemine.
Süsinikupõhised anoodimaterjalid viitavad peamiselt amorfsele süsinikule (sealhulgas kõva süsinik ja pehme süsinik). Praegu keskendub põhitöö tsükliprotsessis võimsuse vähenemise pidurdamisele ja esimese ahela kulonide efektiivsuse parandamisele. Pehme süsiniku ja redutseeritud grafeenoksiidide erimahtuvus võib olla väga kõrge, kuid ka vastav tööpinge on kõrge. Seetõttu ei ole nende materjalide uurimistöö eesmärk mitte ainult esimese ahela kulonide efektiivsuse parandamine, vaid ka tööpinge edasine vähendamine. Nagu on näha jooniselt 3, on kõval süsinikul (HC) tavaliselt madal tööpotentsiaal ja suhteliselt suur võimsus ning seetõttu on praegustes kaubanduslikes naatriumioonakudes kasutatav negatiivne elektrood peaaegu täielikult kõva süsinik.